Eesti ajalooline demograafia: saavutusi, probleeme ülesandeid

Ajalooline demograafia ehk rahvastikulugu seostub demograafia, haridusajaloo (ehk "ametite" ehk "kutse ajalooga") ja majandusajalooga - oleneb, mis on peamine probleem teoses, mida uuritakse - vastavalt sellele kuulub toosama uurimus peamiselt ühte või teise kategooriasse.

Rahvastikuloo ajalugu

Sai teaduseks 19. sajandi lõpul K. J. Beloch ja E. Levasseuri tööde läbi, esimene uuris keskaegse Euroopa, teine Prantsusmaa rahvastikuajalugu.

Neist selguvad olulisimad esitatavad küsimused ja töövõtted: esimene küsimus on rahvastiku üldarv, teine on sooline, vanuseline, sotsiaalne ja territoriaalne struktuur. Eri-tüüpi tähelepanu tuli pöörate nii linnale kui maale. Maal elavat rahvastikku arvutati mitmetel metoditel: maakasutuse ja maakasutusühikute kaudu (feu, fuego, fuoco, Haus; mantal, lan, adramaa jne).

Järgnevalt ilmus hulk olulisi käsitlusi teiste riikide kohta. Aja jooksul hakati kasutama matemaatikat rahvastiku ja majanduse seoste uurimisel.

/Venemaast ja hingeloendeist, marksistlikus toonis/

20. sajandi keskel hakkas ilmuma hulk rahvastikuloole keskendunud ajakirju Euroopa riikides.

Üheks olulisemaks keskuseks kujunes Demograafia Instituut Prantsusmaal, kus Louis Henry jõudis põhjapanevbate teoreetiuliste järeldusteni, et iibe kirjeldamiseks on vaja vaid naiste viljakust ja keskmist eluiga. Seejuures kasutades enne vähekasutatud kiriku meetrikaraamatuid. Tuleb märkida, et H. Hyrenius kasutas juba enne Henry'd perekonnaloo taastamisele lähedast metoodikat Eesti rootslasi uurides.^[1]

Kompleksselt mitmesuguseid allikaid koos hakkas kasutama J. C. Russell: et on kindlad piirid, kus kõiguvad näiteks linna pindala, rahvaarvu ja linna tagamaa rahvaarvu suhted. Uuris neil meetodeil Vana-Roomat ja keskaegset Euroopat uuesti.

Viimasel ajal ongi mitmete eritüübiliste allikate kasutamine parim mõeldav meetod, kuid kõige läbitöötamine on töömahukas. Seetõttu on leitud leevendust perfo- ja elektronarvutitest.

Rahvastikuloo areng Eestis

Eellugu

Eestis ollakse rahvastikulooga mõneti mahajäänud - sellest kirjutatakse majandusajalugude rahvastikku käsitlevates osades.

Rahvastikku püüti hinnata juba kroonikais: Bartholomäus Hoeneke tõi arve Jüriöö ülestõusus osalenute kohta, Christian Kelch suures näljas hukkunute kohta 1695-1697.

Esimesed rahvastikuloo alged tekkisid - nagu arvata võib - valgustusajastul August Wilhelm Hupeli "Topographische Nachrichten..."iga. Sellest peale on rahvastikku käsitletud kohalikus ajakirjanduses.

19. sjandi II poolel tekkisid Eesti- ja Liivimaal statistikakomiteed (vastavalt Tallinnas ja Riias), samal jala kerkis esile kohalik demograafiakoolkond: B. Körber, F. Huebner, E. Kluge, O. Grosset, P. Haller, W. Kieseritzky, E. Oehrn, Chr. Törne.

Uut huvi tekitas rahvaloendus Baltikumis 1881. ja ülevenemaaline 1897. aastal - mõlemad on väga väärtuslikud allikad tolleaegse rahvastiku kohta.

Sajandivahetusel eestlaste iive langes, nii sündimise languse kui väljarände tõttu, ning sellest kirjutati pool-paaniliselt eesti ajakirjanduses.^[2]

Baltikumi üldist rahvastikku kirjeldasid B. Körber, kelle töö käsikirja jäi ja kaotsi läks, P. Jordan ja N. Köstner.

Esimesest iseseisvusest edasi

Oma riigiga tõusis esile eesti rahvas. Rahvaarvu kindlaksmääramisega alusta Paul Johansen, kui Taani hindamisraamatu järgi püüdis Eesti ala rahvaarvu kindlaks määrata. Edasi tegid sed Evald Blumfeldt, F. Benninghoven, hiljem Enn Tarvel. Peamiseks küsimuseks eestlaste rahvaarvu hindamine muinasaja lõpul. Hinnati adramaade arv korda elanike arv adramaa kohta, tulemused kõikusid 100 000 ja 200 000 vahel.

Rahvaarvu Rootsi läänemereprovintsides - Eesti- ja Liivimaal - on püütud leida erinevate Rootsi võimude poolt korraldatud revisjoniaktide kaudu, kus hinnati uute territooriumite elanikkonda ja vara, seejuures tihit ära märkides sõjaeelset olukorda ning sõja tõttu tühjaks jäänud alasid. Nende allikatega on aga tegeldud vähe - osalt ehk seetõttu, et nad nii laiali asuvad Rootsi, Poola ja Vene arhiivides. Enamasti kasutatakse Juhan Vasara "Eesti rahva ajaloo" II köites kasutatud numbreid, mis arvutatud 1637. ja 1638. aasta revisjonide järgi.

Rohkem on uuritud immigratsiooni Eesti aladele pärast Liivi sõda. Otto Liiv on pööranud tähelepanu rahvastikule Põhjasõja eel: suure nälja (1695-1697) mõjule. Väiksemaid haldusüksusi on uurinud V. Miller, Johan Kõpp, M. Nõges; linnastumist Hans Kruus .

(Saksa) Okupatsiooni olulisim töö on eelnimetatud H. Hyreniuse oma rootslastest.

Järgmised tegijad olid juba Palli kaasaegsed: Sulev Vahtre, Raimo Pullat, Juhan Kahk, Herbert Ligi, I. Sildmäe, Jaan Konks, Otto Karma.

Eesti meetrikaraamatute töötlemise metoodiakst

Kirikute meetrikaraamatod on Heldus Palli kaasajani kasutatud suhteliselt vähe, ta kaasajal aga juba üsna agaralt, sest enne rahvaloendusi on nad ainukesed demograafiat (pea) üleni katvad allikad (kõrvalallikate kõrval).

Meetrikaraamatuid on Eesti ala kohta säilinud alates 17. sajandist - juba aastast 1601. Arvukamalt alates Rootsi aja 60ndatest. Kahjuks on neis tihti lünki, alates mõnest kuust kuni aastakümneteni. Kuni 1840ndateni peeti meetrikaid kihelkonniti luterkogudustes - usus, mida olid selle ajani pea eranditult kõik eesti talupojad - sellest ajast edasi aga on kirikute arvepidamine lõhenenud luteri ja õigeusu koguduste vahel; samuti muutusid talupojad sel ajal märgatavalt mobiilsemaks - mõlemad nähtused muudavad rahvastiku uurimist keerukamaks.

Mida edasi seda rohkem on meetrikates kirjas: kui algul oli üles märgitud vaid ristimised, pulmad ja matused, siis hiljem esimeste ja viimaste kõrvale tekivad ka sünni ja surma daatumid.

Meetrikatest on lisaks rahvastikuloole võimalik jälgida veel asustusajalugu, sotsiaalset kihistust, onomastikat, keelt jms.

Viimase viiteistkümne aasta jooksul raamatu kitjutamisele eelnevalt on ilmunud mitu meetrikaraamatute uurimisele ja kasutamisele suunatud käsiraamatut prantslaste Louis Henry ja M. Fleury^[3][4][5] ning inglaste Eversley, Lasletti ja Wrigley sulest^[6].

Kogudused. Sündmuste sissekanded on tehtud kronoloogilises järjekorras, mõisate kaupa korooloogilises järjekorras või koguduste kaupa (ja siis mõisate kaupa või kronoloogilises järjekorras). Töötlemisel tuleb nad sorteerida koguduste kaupa ja sotsiaalseteks kihtideks: mitte- ja sakslased - viimast saab nime, seisuse ja ameti järgi teha. Eristada tuleks naaberkihelkondadest ajutiselt kohal viibinud isikuid (mida nendega edasi teha, pole öeldud).

Materjali kogumine ja vormistamine. Vähestest sissekandeliikidest - ristimised, matused, laulatused - saab välja lugeda palju - keskmine eluiga, keskmine abiellumisaeg, vanuseline ja sooline struktuur jpm. Otsustamisel kihelkonna meetrikaraamatute kasutatavuse üle tuleb vaadata nende lünklikust - mida vähem seda parem - samuti tuvastada (sageduse ja sesoonsuse järgi), kas mõnekuise vahe puhul on lünk või hoopis ei juhtunudki mitte midagi! [Nimede kodeerimine ei puutu tänapäeva arvutites enam asjasse.]

Üldandmed. Sesoonsus. Saagiaastad. Kogutud materjalid tuleb jaotada nii kuude kui aastate kaupa ja sugude järgi. Sellisest jaotamiseest saab kätte sündmuste sesoonsuse (a la vanadussurma periood talve lõpus, abielud enne talve ja talvel jms). Saagiaasta alguseks loeb Palli 1. augustit, umbes siis hakkas uus vili mõjutama talupoegade elu. Järgneb tabelite vormindamise kirjeldus...

Geograafiline jagunemine. Sellest saab andmeid asustuse suurusest ning nihkumisest, teiseks ka abiellumisi eri mõisatesse kuulujate ja kihelkondlaste vahel.

Perekonnaloo taastamine. See andmete koondamine perekondade kaupa (andmekogud on seega paratamatult lõikuvad), millest edasis saab naiste viljakuse, keskmise eluea, keskmise abiellumisea ja veel mõned muud asjad. Perekonnaloo taastamine tähendab sama perenimega isikute väljasorteerimist ja sugupuu koostamist, raskustena esinevad nimede lühenemised, mida võib olla võimalik ületada, aga vahel ka mitte. Ebatäpsed perekonnalood tuleb arvutustest välja jätta.

Keskmiste arvutamine. ..on keskmiste arvutamine - pikemate perioodide, nt põlvkondade kaupa.

Abieluviljakus. ..on keskmiselt abieluaastas sünnitatud laste arvu (ja on seega arv 0-i ja 1,333 vahel). Seda arvutatakse vanuserühmade, abielus oldud aastate ning n-ndate abielude kaupa. Üldviljakus on keskmine laste arv abielu kohta. Abieluviljakuse arvutamise vajadustest johtuvalt saab algandmed jagada nende täielikkuse alusel mitmesse gruppi. Täpseimad andmed annavad täpseid tulemusi, ning neid, kus andmeid on ebapiisavalt ei tohi arvutamisel aluseks võtta.

Laste südimise vaheajad. ..arvutatakse kuudes.

Laste järjekord. Aitab hinnata abiellumuse seost sündimusega, samuti esimeste, teiste, k9olmandate, n-ndate laste osakaalu sündinud laste seas.

Meetrikaraamatute kasutamine koos teiste allikatega. Teised allikad on hingeloendused ehk hingederevisjonid alates 1782. aastast -, veel maarevisjonid (adramaarevisjonid ja inkvisitsioonid), armulaualiste ja koguduseliikmete nimekirjad. Eraldi võetuna umbmäärased, on nad koos meetrikaraamatute kasutamisega koos päris head allikad.

Vanuseline ja sooline struktuur. Rahvastikupüramiid. Saab arvutada perekuoonaloo taastamise meetodil. Järgneb selgitus "mis on rahvastikupüramiid"...

Keskmine eluiga ja selle arvutamine. ..pole teab mis keeruline...

Rõuge rahvas XVII sajandi teisel poolel

Viited

1. ↑ H. Hyrenius. Estlands svenskarna. Lund, 1924
2. ↑ Villem Reiman. Kas meie hävime? Virulane, 1910, nr 188-190; Rahvaarv ei kasva. Postimees, 1897, nr 107; Mispärast kasvab Liivimaa elanikkude arv nii vähesel mõõdul? Postimees, 1900, nr 51; Mis laastab maad? Mis hävitab rahvast? Postimees 1913, nr 283, 285, 286
3. ↑ Louis Henry ja Michel Fleury. Des registers paroissiaux à l'historie de la population. Manuel de dèpouillement et d'exploitation de l'etat civil ancien. Paris, 1956
4. ↑ Louis Henry ja Michel Fleury. Noveau manuel de dépouillement et d'exploitation de l'etat civil ancien. Paris, 1965
5. ↑ Louis Henry. Manuel démographie historique. Genéve-Paris. 1967
6. ↑ D. E. C. Eversley, P. Laslett, E. A. Wrigley. An introduction to English Historical Demography. London, 1966.